11. Euroopa haiglaõpetajate HOPE kongress 14.-18.mail 2018 Poolas, Poznanis

HOPE komitee liikmete ja juhatuse koosolekud

Toimusid kahel esimesel päeval, päevad olid tihedad, mõtteid ning arutlusi oli hulgaliselt. Koosolekutel osalesid: Hele Täär, Aneth Tuurmaa ning Hilda Looper. Nii osalejaid kui ka ka arutlusel olnud päevakorra punkte oli kokku 22.  Kuna kahe aasta pärast tullakse kokku Eestisse, siis kuulasime hoolega ning panime kõrva taha kõik meid huvitava. Meenutati eelmist Viinis toimunud kongressi, vaadati tulevikku, korrigeeriti regulatsiooni jne. Üldiselt läks kõik plaanipäraselt, sest eeltöö oli korraldajatel kenasti tehtud. Vaidlusmomente ja arvamuste erisusi tuli ette paari punkti juures: nt. eelregistreerimised haiglakoolidesse, uudiskirja levitamine, liikmemaksu tasumine, auliikme staatuse omistamine, kriteeriumid juhatuse liikmeks määramisel,  infovahetuse parendamine  jms.

Põnev oli kuulda haiglaõppe arengutest ja tegemistest erinevates maades. Olukorrad on siin täiesti erinevad! Näiteks Horvaatias on 8 haiglakooli ning 48 haiglaõpetajat, kes töötavad täisajaga, 66 osaajaga töötajat. Nemad olid eelnevalt korraldanud  oma riigisisese nn kongressi. Plaanis on hakata läbi viima (täiend) õpet haiglaõpetajatele. Rumeenial oli häid uudiseid: haiglaõpetajad ei tegutse enam vabatahtlikult, vaid saavad oma töö eest ka tasu, asutatud on  haiglaõpetajate ühing, milles on 11 liiget. Bulgaarias on olukord hetkel murettekitav - haiglakoolid suleti 2016.a, puudub struktureeritud ligipääs haiglaõppele. Väga hästi on haiglaõpe organiseeritud naabermaades Soomes ja Venemaal. Hetkel puudub informatsioon haiglaõppe läbiviimise kohta Lätis. Iisrael tundis heameelt selle üle, et  on võimalus  hakata korraldama  spetsiaalseid koolitusi haiglaõpetajatele. Meilgi pole põhjust kurtmiseks, sest haiglaõpe toimib, ametis on ligi 20 haiglaõpetajat, kel nüüdseks olemas ka tingimused ja vahendid õppetöö läbiviimiseks haiglas. 2011.aastal on asutatud  haiglaõpetajate ühendus EHS (Eesti haiglaõpetajate Selts),  toimuvad regulaarsed koolitused ja täiendõpe . Koostöös on valminud haiglaõpetajatele mõeldud põhjalik juhend „Eesti haiglaõppe korraldus 2017“.

Ettekanded ja töötoad

Ettekanded olid huvipakkuvad ja mõtlemapanevad. Palju oli juttu sellest, et krooniline haigus võib lapsele emotsionaalses plaanis rängalt mõjuda. Vajab ju iga inimene sisimas tunnustust, soovi kuhugi gruppi kuuluda ja olla hinnatud sellisena, nagu ta on. Haiguse tõttu aga kannatavad suhted eakaaslastega, laps tunneb tõrjutust ja üksindust moel või teisel, madaldub enesehinnang. Haiget last ei pruugita mõista, kuna ta on ju „teistsugune“. Kui puudub professionaalne abi, tekivad ka lüngad õppetöös jne. Kuidas selle kõigega toime tulla -  vastuseid ja lahendusi püüdsid anda oma ala spetsialistid. Asjalikke sõnavõtte oli haiglaõpetajatelt, psühholoogidelt, eripedagoogidelt, arstidelt. Selge on see, et haiglaõpetaja roll on lapse kohanemis- ja paranemisprotsessis  oluline. Tal on võimalik jõuda lapseni, teda ära kuulates, õppetöös järjele aidates, vajadusel emotsionaalset tuge pakkudes, kooli ja koduga suheldes. Keerulisematel  juhtudel ei tee üksinda midagi ära, oluline on koostöö kõigi  lapsega tegelevate spetsialistidega. Ettekannetes oli mitu näidet konkreetsetest juhtumitest, kus koostöös suudeti last järjele aidata. Tee sobiva lahenduseni võib olla aeganõudev ning konarlik, kuid lapse heaolu nimel on iga pingutus seda väärt.

Kui etteanded olid enne lõunat ja mõeldud kõigile, siis pärastlõunaste töötubade seast tegi igaüks oma valiku ise. Töötube oli kunsti ja toiduvalmistamise alalt, loomulikult pedagoogikast, psühholoogiast … Palju räägiti haiglasolevate laste emotsionaalsetest probleemidest, tavakooli tagasipöördumise keerukusest ja raskuspunktidest. Anti ka konkreetseid nõuandeid, et kodukooli naasmine oleks võimalikult sujuv. Tõde on seegi, et hea tahtmise korral on alati võimalik leida sobivaid lahendusi. Selles vallas oli mitmel maal näiteid positiivsetest praktikatest, nt Iirimaal, Inglismaal, Venemaal, USA-l, Itaalial  jt. Räägiti ka sellest, kuidas peaks suhtlema haige lapse lähisugulaste ja pereliikmetega, sest nemadki vajavad mõistmist ja toetust.

Arenguruumi on veel tehnoloogiavahendite kasutamise osas haiglasituatsioonis. Nii E-õpe kui digiõpe võimaldavad haiglasoleval lapsel osaleda õppetegevuses. Samas tõdeti, et digiseadmed on küll olulised, kuid õpetaja roll suunajana oli, on ja jääb. Seda eriti  haiglatingimustes.

Haiglakooli külastus

Üheksa eri-ja haiglakooli oli kõigi registreerunute vahel korraldajate poolt ära jaotatud, meie külastasime raske intellektipuudega laste kooli. Vastuvõtt oli soe ja südamlik, külastus kestis neli tundi ja oli väga põhjalikult ette valmistatud.  Õpetajad on selle kooli lastega teinud väga tublit tööd- kedagi ei jäeta kõrvale, õpi- ja arendustegevus toimub läbi kunsti, liikumise, näitlemise. Haiglaõpetajate jaoks olid ette valmistatud  laste ja õpetajate emotsionaalsed etteasted täis muusikat ning liikumist. Osalesime ka keraamika ning fotograafia töötoas. Koolis pakutakse lastele veel erinevaid aktiivõppe meetodeid: kulinaaria, füüsilistest tegevustest kepikõnd, uisutamine, rattasõit, ujumine, suusatamine. Olemas on individuaalsed teraapiaklassid erinevate meelte arendamiseks. 

Üldkoosolek 18.mail

Tavapäraselt toimus peaassambleel juhatuse liikmete ning finantsaruande kinnitamine. Tunnustati inimesi, kes on andnud haiglaõppesse suurema panuse.

Eestit tutvustava suurepärase esitluse tegi Aneth Tuurmaa, kes esitas seda atraktiivsel ja veidi ebatraditsioonilisel moel. Nii etteaste ning Eesti hariduselu tutvustav lustakas video tekitasid kuulajates meeldivat elevust ning tagasiside oli igati positiivne. Loodetavasti on 2020. aastal Eestis toimuval kongressil hulgaliselt osalejaid.

Oleme väike riik, aga tubli ja tegus- see on sõnum, mida kavatseme jagada kahe aasta pärast Tallinnas toimuval 12. HOPE kongressil!